Migratsioon

Mõiste „ränne“ on praegu igapäevases poliitilises ja ühiskondlikus elus olemas. Seda võib sageli leida päevalehedest, Bundestagis peetavatest aruteludest või avalik-õiguslike telekanalite poliitilistest vestlustest.

Klassifikatsioon

Lisaks populaarteaduslikule kasutamisele võib terminit kohata ka erinevates teadusvaldkondades, näiteks sotsioloogias, psühholoogias ja bioloogias. Evolutsiooniuuringutes, mis on bioloogia valdkond, on terminil kokkuvõtlik roll. Hominidide evolutsioonis kasutatakse terminit migratsioon, et kirjeldada varajaste inimeste (Homo sapiens) rännet Aafrikast Maa eri piirkondadesse (vt Campbell/ Reece 2009, 981-988).

Sotsioloogias seevastu on migratsiooni mõiste laiem. Tüüpilised märksõnad on siin näiteks töö-, haridus-, pagulas- või abieluränne, mida siinkohal siiski lähemalt ei selgitata (vt Hahn 2012, 148; vrd. Oltmer 2010, 16 f.).

Etümoloogia

Etümoloogiliselt pärineb termin ladina keelest (lat. migratio), mis tähendab väljarännet või rännet (vrd. Duden 2011). Selle termini päritolu põhineb antiiksetel allikatel, millega nimetati hilisantiigis tekkinud inimrändeid. Nende rännuliikumiste põhjuseks võib pidada Rooma impeeriumi sõjalist laienemispoliitikat, mille tagajärjel muistsed rahvad, nagu läänegoodid, vandaalid või suebid, tundsid end sunnitud olevat põgenema ja viisid läbi suuri rändeid üle Euroopa (vrd. Burckhardt 2008, 119-122.).

Kirjanduses leidub palju sarnaseid määratlusi mõistele ränne. Üks levinud määratlus on Schönpflugi käsitlus, mis defineerib migratsiooni mõistet järgmiselt: „Rände all […] mõistetakse kõiki eri etniliste rühmade üksikisikute või rühmade rändeilminguid, mille eesmärk on nende eluolukeskme nihutamine ruumilis-sotsiaalselt-kultuuriliselt erinevasse konteksti“ (Schönpflug 2003, 328).

Otsene/kaudne ränne

Ränne võib mõjutada inimesi otseselt või kaudselt. Kõnekeeles nimetatakse neid migrantideks või migrantideks. Teaduses kasutatakse nende inimeste nimetamisel diferentseeritud lähenemist. Eeldatakse konkreetseid situatsioonikonstellatsioone, mida konkretiseeritakse kahe tunnuse (vabatahtlikkus ja püsivus) alusel. Selle tulemuseks on neli erinevat rändegruppi, millel on spetsiifiline tähendus.

Kui inimesed rändavad riiki püsivalt ja vabatahtlikult, nimetatakse neid sisserändajateks. Kui seevastu on tegemist ajutise ja vabatahtliku sisserändega, nimetatakse neid migrantideks. Sellisel juhul võib lühikese näitena tuua termini „külalistöötaja“. Tegemist on sisserändajatega, kes on alates 1950. aastatest peamiselt majanduslikel põhjustel Saksamaa Liitvabariiki sisse rännanud.

Kui aga tegemist on sõja, keskkonnakatastroofide või näljahäda tõttu toimunud tahtmatu rändega, siis räägime pagulastest. Kui inimesi iseloomustab tahtmatu ja ajutine olukord, nimetatakse neid varjupaigataotlejateks (vt Schönpflug 2003, 328).

Kontseptuaalsed kattumised

Lisaks sellele on terminil tugevad kattumised ja vastastikmõjud seotud terminoloogiaga. Olulised terminid on näiteks põgenemine, diasporaa või akulturatsioon. Riike, kuhu inimesed eelistavad sisserännata, nimetatakse immigratsiooniriikideks. Nad võivad järgida kas reguleeritud või vähem reguleeritud sisserännet. Reeglina on tegemist reguleeritud rändega.

Ränne on seega seotud mitmesuguste ülesannete ja reeglitega, mis on loodud poliitiliste institutsioonide (parlamendid, ministeeriumid) poolt. Sellest tulenevad elukohasuunised võivad hõlmata näiteks perekonna taasühinemise regulatsioone, elamisperioodi kestuse määramist või isegi sotsiaalhoolekannet. Lisaks nendele sisserändajatele esitatavatele nõuetele vastutab riik nende inimeste eest, kui neile antakse riiki lubamine.

See võib väljenduda koolituse, nõustamise, kultuuripakkumiste või isegi arstiabi vormis. Riik on huvitatud sisserändajate integreerimisest vastuvõtvasse ühiskonda, et tagada nende inimeste pikaajaline integratsioon (vt Schönpflug 2003, 331-333).

Stressorid ja diskrimineerimine

Selles integratsiooniprotsessis tekivad sageli probleemid. Ühelt poolt võivad need tekkida etnilise kuuluvuse tõttu. See probleem väljendub sisserändajate diskrimineerimises vastuvõtva ühiskonna poolt. Teisest küljest mõjutab ränne üldjuhul negatiivselt asjaomaste isikute psühholoogilist heaolu. Võimalike stressitegurite hulka kuuluvad keeleoskuse puudumine väljarännanud riigis, koduigatsus ja üksindus, mida Berry 1991. aasta uuringus tuvastas (vt Schönpflug 2003 331-333; Berry 1992).

Rände ajalugu Saksamaal

Rännet kujutatakse meedias, näiteks televisioonis ja päevalehtedes, sageli erakordse ja ebaregulaarse sündmusena. Mecherili sõnul tuleb seda aga eitada. Saksamaa oli kuni 1890. aastani väljarände riik. Näiteks võib täheldada inimeste tööjõu väljarännet Vestfaaliast Hollandisse, aga ka väljarännet Prantsusmaale või Šveitsi.

Alates 1949. aastast olid seevastu esimesed suuremahulised sisserände liikumised sõjajärgses Saksamaal kõikehõlmavad. Igal aastal rändas Saksamaa Liitvabariiki üle 250 000 inimese (vt Mecheril 2007, 469 f.). Selle rändelaine peamiseks põhjuseks oli paguluses olevate sakslaste põgenemine või väljasaatmine Kesk- ja Ida-Euroopast.

Värbamislepingu kaudu selliste riikidega nagu Itaalia, Kreeka, Türgi või Jugoslaavia suutis Saksamaa Liitvabariik 1950. ja 1960. aastatel värvata suure hulga vajalikke võõrtöölisi, et veelgi kiirendada majanduslikku tõusu. 1990ndatel järgnesid lisaks Ida-Euroopast pärit saksa rahvusest sisserändajatele ka Jugoslaavia sõjapõgenikud (vt Worbs/ Bund/ Kohls/ von Gostomski 2013, 30-33; vt Alscher/ Obergfell/ Roos 2015, 21-36).

Kirjandus

Alscher, Stefan/ Obergfell, Johannes/ Ross, Stefanie R. (2015): Migratsiooniprofiil Lääne-Balkani riigid. Põhjused, väljakutsed ja lahendused. Working Paper 63. Federal Office for Migration and Refugees.

Berry, John (1992): Akulturatsioon ja kohanemine uues ühiskonnas. In: Rahvusvaheline ränne. Vol. 30, 1-69.

Burckhardt, Leonhard (2008): Antiikajalooline sõjaajalugu. München: Beck.

Campbell, Neil A./ Reece, Jane B. (2003): Biology. 6th ed. Heidelberg: Spektrum.

Duden (2011): Duden: Saksa keele universaalsõnaraamat. 7. trükk. Mannheim: Bibliographisches Institut.

Hahn, Sylvia (2012): Historical migration research. In: Bösch, Frank/ Epple, Angelika/ Gestrich, Andreas/ Marszolek, Inge/ Potthast, Barbara/ Rau, Susanne/ Röckelein, Hedwig/ Schwerhoff, Gerd/ Wagner-Hasel, Beate (toim.): Historische Einführungen. Vol. 11. 1. Frankfurt am Main: Campus.

Mecheril, Paul (2007): Migration and Integration. In: Straub, Jürgen/ Weidemann, Arne/ Weidemann, Doris (eds.): Handbuch interkulturelle Kommunikation und Kompetenz, Grundbegriffe-Theorien-Anwendungsfelder. Ulm: Metzler, 469-479.

Oltmer, Jochen (2010): Migratsioon 19. ja 20. sajandil. In: Gall, Lothar (toim.): Enzyklopädie deutscher Geschichte. Vol. 86. München: Oldenbourg.

Schönpflug, Ute (2003): Migration and Integration. In: Thomas, Alexander/ Kammhuber, Stefan/ Schroll-Machl, Sylvia (eds.): Handbuch interkulturelle Kommunikation und Kooperation. Riigid, kultuurid ja kultuuridevaheline kutsetegevus. Vol. 2. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 328-341.

Schroll-Machl, Sylvia (toim.): Handbuch Interkulturelle Kommunikation und Kooperation. Riigid, kultuurid ja kultuuridevaheline kutsetegevus. Vol. 2. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 328-339.

Worbs, Susanne/ Bund, Eva/ Kohls, Martin/ Gostomski, Christian B. von (2013): (Spät)Aussiedler in Deutschland. Praeguste andmete ja uurimistulemuste analüüs. Research Report 20. Federal Office for Migration and Refugees.