Madala kontekstiga kultuur

Konteksti all mõistetakse „asjaolusid, milles sündmust, olukorda või ideed mõistetakse“. (vrd Oxford Dictionary 2018) Sõna pärineb ladina keelest ja tähendab „kokku lappida“ või „seostada“ (Kittler jt 2005, 67). Sellest on tuletatud ka mõiste Low Context Culture. See kirjeldab kultuuri, mille mõistmine kipub nõudma vähe taustateavet, et käituda asjakohaselt. Teisisõnu on tegemist kultuuriga, kus teabe vahel on lihtne luua seoseid. Madala kontekstiga kultuur on tihedalt seotud terminiga kõrge kontekstiga kultuur.

Taust: Keel ja mentaalsed mõisted

Mõiste Low Context Culture (madala kontekstiga kultuur) on välja töötatud Edward Halli poolt. Ta lähtub keelest kui „suhtluskanalist“ inimeste ja välismaailma vahel. Kuna inimesed võtavad iga päev vastu väga palju erinevat teavet, peavad nad kasutama teatud mentaalsüsteeme, mille nad on omandanud lapsepõlve ja hilisema elu jooksul vanemliku kodu ja keskkonna kaudu. See on oluline selleks, et igapäevases suhtluses oleks võimalik võimalikult palju teavet võimalikult kiiresti omaks võtta, liigitada ja tõlgendada. Juba olemasolevad teadmised on alati seotud uue teabega. Juba olemasolevatesse teadmistesse põimimist tuleb mõista kontekstualiseerimisena. Hofstede ja Hofstede räägivad selles kontekstis ka „meelte tarkvarast“ – vaimsest programmist, mis kujundab inimese enda mõtlemis-, tundmis- ja tegutsemismustreid (vt Hofstede/ Hofstede 2005, 3).

Mentaalsete kontseptsioonide edastamist võib kirjeldada ka koodina. Kui kultuuril on väga iseloomulik kood, milles kontekstist arusaamiseks tuleb palju internaliseerida, nimetatakse seda kõrge kontekstiga kultuuriks. Siia kuuluvad näiteks Hiina ja Jaapani kultuurid, sest ainuüksi kirjakeele mõistmiseks ja äratundmiseks on vaja teatavaid teadmisi nii ajaloost ja loodusest kui ka sõnade foneetikast.

Madala kontekstiga kultuuris, nagu näiteks USAs, Saksamaal ja Skandinaavias, on suhtlemine seevastu palju selgem (vrd. Hall 1976, 91 f.). Sealsed keeled on foneetika, sõnavara ja süntaksi poolest paindlikumad ja muutuvamad ning seetõttu palju kohanemisvõimelisemad. See muudab selle keele ja kultuuri vähem läbi töötatud inimeste jaoks lihtsamaks selle keele mõistmise ja kasutamise suhtlemise eesmärgil. Vastutus eduka suhtlemise eest on seega üksikisikute vahel rohkem jaotatud. Samas on madala kontekstiga kultuurid selle tulemusel ka vähem ökonoomsed, sest asjade väljendamine võtab kauem aega (vrd. Hall 1976, 113 f.).

Kultuur kui valikuprotsess

Oma teoses „Beyond Culture“ ütleb Hall: „Üks kultuuri funktsioone on pakkuda väga selektiivset varju inimese ja välismaailma vahel“. (Hall 1976, 85) Seega on kultuur Halli jaoks nende asjade selektsioon, millele me suuname oma tähelepanuprotsessid, kuid mida me ka (teadlikult või alateadlikult) blokeerime või ignoreerime. See, kuidas meie tähelepanuprotsessid suunatakse, sõltub teemast või tegevusest, olukorrast, oma staatusest sotsiaalses süsteemis, varasematest kogemustest ja üldisest kultuurist (vrd. Hall 1976, 87). Mida olulisem on kontekst kultuuri mõistmisel, seda suurem on nende valikuliste valikuprotsesside teadlikkus.

Mõistet kultuur kasutatakse tänapäeval eelkõige sotsiaalse kultiveerimise kohta ja see viitab näiteks sellistele valdkondadele nagu haridus, kirjandus ja kunst. Kui aga kultuuri mõelda vaimse tarkvarana, siis hõlmab see eelkõige ka mõtlemise, tunnete ja käitumise vaimseid mõisteid (vt Hofstede/ Hofstede 2005, 3). Siia kuuluvad näiteks väiksemad tüüpilised käitumisviisid, nagu tervitamine, toitumisharjumused või hügieeninormid, aga ka võime tunda ja väljendada erinevaid emotsioone, nagu häbi, armastus, rõõm, kurbus jne (vrd Hofstede/ Hofstede 2005, 4 f.).

Kultuur kui kollektiivne nähtus

Hofstede ja Hofstede sõnul on konkreetse kultuuri puhul kõige määravamad neli aspekti: sümbolid, kangelased, rituaalid ja väärtused. Nende hulka kuuluvad sellised kategooriad nagu rahvas, religioon, sugu, põlvkond ja sotsiaalne klass. Need avalduvad juba varases eas ja taastoodavad end põlvest põlve (vt Hofstede/ Hofstede 2005, 9 f.): „Kultuur on alati kollektiivne nähtus, sest see on vähemalt osaliselt jagatud pigem samas sotsiaalses keskkonnas elavate või elanud inimestega kui oma geenidest lähtuvalt.“  (saksa keeles: „Kultuur on alati kollektiivne nähtus, sest seda jagatakse vähemalt osaliselt inimestega, kes elavad või elasid samas sotsiaalses keskkonnas, mitte oma geenidest.“) (Hofstede/ Hofstede 2005, 4) Kultuur sõltub seega väliskeskkonnast, mitte pärilikkusest.

Halli jaotus kõrge ja madala kontekstiga kultuuriks on eriti viimasel ajal saanud kriitikat. Kritiseeritakse bipolarisatsiooni, liigset üldistamist ja empiiriliste tõendite puudumist. Lisaks on mõnel pool kritiseeritud, et mõiste on vananenud, sest me oleme üha enam globaliseerunud ja kiiresti muutuvas ajastus (vt Kittler jt 2005, 67).

Kirjandus

Hall, Edward T. (1976): Beyond Culture. New York: Anchor Books.

Hofstede, Geert/ Hofstede, Gert Jan (2005): Cultures and Organizations. Software of the Mind. Kultuuridevaheline koostöö ja selle tähtsus ellujäämiseks. New York: Mc Graw-Hill.

Kittler, Markus G./ Rygl, David/ Mackinnon, Alex (2011): Beyond Culture or Beyond Control? Halli kõrge/madalate kontekstide kontseptsiooni kasutamise läbivaatamine. In: International Journal of Cross Cultural Management 11 (1). Stirling/ Erlangen-Nürnberg, 67. http://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1177/1470595811398797?journalCode=ccma [28.06.2018].

Oxfordi sõnaraamat. „Culture“. https://en.oxforddictionaries.com/definition/culture [25.06.2018].