Lingua franca

Mõiste koosneb ladinakeelsest sõnast „lingua“, mis tähendab „keelt“ või „keelt“, ja sõnast „franca“, mida võib mõista kas kui „vaba“ või „avatud“ või, viidates esimesele tõendatavale Lingua Franca’le, tõlkida „franki“ (vt Bußmann 2008, 408). Sõna otseses mõttes tuleb lingua franca all mõista seega „vaba keelt“, mida kasutatakse „vahendamiskeelena mitmekeelsetes keelekogukondades“ (ibid.), kusjuures termin kirjeldab üksnes selle keelelist funktsiooni (vrd. Meierkord ja Knapp 2002, 10). Lingua franca toimib seega sillutava või kõnekeelena kahe või enama kõneleja vahel, kellel ei ole ühist emakeelt (vrd. Mauranen 2018, 7).

Inglise keel

Inglise keel on tõenäoliselt meie aja kõige silmapaistvam ja enim räägitav lingua franca, kuid ka vene keel kui endiste nõukogude riikide üldine lingua franca ja araabia keel kui islami ühine lingua franca on näited laialt levinud loomulikest keeltest, mis toimivad lingua franca’na (vrd. Bußmann 2008, 408). Kuid lingua franca’na ei saa kasutada mitte ainult nn maailmakeeli, st keeli, mida kõneleb suur hulk inimesi maailmas esimese, teise või võõrkeelena; piiranguid selle kohta, milliseid keeli või murdeid võib kasutada lingua franca’na, ei ole. Need võivad olla ka surnud keeled, nagu ladina keel või vanakreeka keel (vt Mauranen 2018, 7f.), või võivad lingua francas’na tekkida pidginikeeled „keeleliste hädaolukordade“ korral, kui asjaomastel kõnelejatel puudub ühine keeleoskus (Bußmann 2008, 532). Samuti on püütud välja töötada spetsiaalseid tehiskeeli globaalse rahvusvahelise mõistmise jaoks, näiteks esperanto, mis on kõige tuntum selline keel, mis juba 19. sajandil kavandati „maailma abikeelena“, mille hääldus ja grammatika on oluliselt lihtsustatud (Bußmann 2008, 157f.). Lingua franca funktsioonis eristatakse kahte määratlust: Ühelt poolt määratletakse „tõelist lingua franca“ kui sillutavat/kommunikatsioonikeelt, kui ükski kõneleja ei räägi seda keelt emakeelena. Teise lingua franca mõiste alla kuuluvad ka emakeelekõnelejate ja mitte-emakeelekõnelejate vahelised keeleolukorrad, mille puhul mõistetakse seda kui „asümmeetrilist kasutamist“ (Ammon 2001, 34).

Kriitika

Sellele järgneb kriitika lingua franca kasutamise suhtes, sest mõned keeleteadlased postuleerivad, et loomulikke keelte kultuuripärand läheb sel moel kaduma, sest lingua francas kujutab endast alati tugevalt tuletatud vormi algkeelest (vrd Meierkord 2002, 109). Samuti kritiseeritakse, et kõnelejad on sageli erineva pädevusega vastavas lingua francas, mis võib põhjustada lahknevusi sõnumite dekodeerimisel ja dekodeerimisel (vrd. ibid., 112).

Ajalooline areng

Nagu alguses mainitud, võib lingua franca aga tõlkida ka „frangi keeleks“, mida saab tagasi viia „frangide keeleni [kui] vanim tõestatav […] lingua franca“, mida räägiti keskajal ristisõdade ajal ja mis tekkis „Lääne-Euroopa kristlaste kokkupuutel türgi ja araabia moslemitega“ (Bußmann 2008, 408; vrd. Meierkord u. Knapp 2002, 9). Mujal nimetatakse ladina keelt esimese kontinentidevahelise lingua franca’na Rooma keisririigi ajal, mis jätkus ka keskajal (vrd. Schendl 2016, 124). Sellest järeldub, et lingua franca tekkis ajalooliselt ja seda kasutati seal, kus sooviti kaubelda erinevate hõimude või etniliste rühmade vahel (Meikerkord ja Knapp 2002, 10). Lisaks aitas kolonialism alates 15. sajandist oluliselt kaasa arvukate pidginikeelte levikule ja arengule (vrd. ibid.). Seega levis saksa keel lingua franca’na nii koloniaalajastu kui ka „emakeelse saksa keele kõnelejate piirkondliku laienemise“ kaudu Euroopas ja väljaspool Euroopat (Ammon 2001, 32). Eriti teaduses peeti saksa keelt 19. ja 20. sajandil kõige levinumaks vahetuskeeleks ja publikatsioonide keeleks (vrd. ibid., 34). Pärast maailmasõdu kaotas saksa keel oma prestiižse staatuse globaalsel tasandil ning vajadus üldise lingua franca järele kasvas rahvusvaheliste organisatsioonide arvu suurenemise ning rahvusvahelise kaubanduse, turismi, migratsiooni ja massimeedia kasvu tõttu (vrd. Meierkord ja Knapp 2002, 12). See tõi kaasa inglise keele ülemaailmse kasvu kõige enam räägitud rahvusvaheliseks lingua franca’ks (vrd. Jenkins 2018, 595).

Kirjandus

Ammon, U. (2001): Saksa keel kui lingua franca Euroopas. In: Sociolinguistica 15, 32-41.

Bußmann, H. (toim.) (2008): Keeleteaduse leksikon. 4. trükk. Stuttgart: Alfred Kröner.

Jenkins, J. (2018). The Future of English as a Lingua Franca. In: J. Jenkins, W. Baker ja M. Dewey (eds.): The Routledge Handbook of English as a Lingua Franca. Oxon, New York, Routledge, 594-605.

Mauranen, A. (2018): Conceptualising ELF. In: J. Jenkins, W. Baker ja M. Dewey (eds.): The Routledge Handbook of English as a Lingua Franca. Oxon, New York, Routledge, 7-24.

Meierkord, C. ja K. Knapp (2002): Approaching lingua franca communication. In: ders. (Ed.): Lingua Franca Communicaiton. Frankfurt a. M.: Lang, 9-28.

Meierkord, C. (2002): „Language stripped bare“ või „linguistic masala“? Kultuur lingua franca vestluses. In: ders. ja K. Knapp (eds.): Lingua Franca Communication. Frankfurt a. M.: Lang, 109-134.

Schendl, H. (2016): Ajalooline lingvistika ja ELF. In: M. Pitzl ja R. Osimk-Teasdale (eds.): English as a lingua franca: Prospectives and prospects. Boston, Berlin: De Gruyter, 123, 128.