Kultuuristandardid

Thomas’i sõnul on kultuuristandardid kultuuri kesksed omadused. Need toimivad kui tajumise, mõtlemise ja tegutsemise orientatsioonisüsteem. Need on käitumisootused, mida enamik kultuuri liikmeid jagab. Kultuuristandardid teenivad kultuuriinimeste jaoks orientiirina nende enda käitumist, aga ka teiste käitumist. Nad toimivad võrdlusaluste, mõõdupuude, võrdlussüsteemide ja orientatsioonimärkidena, mille järgi saab käitumist mõõta ja liigitada.

Rutiinne

Kui kultuuristandardid on sotsialiseerunud, ei ole kultuurirühma liikmed neid tavaliselt enam teadlikult tajunud. Need on rutiinsed ja muutuvad nähtavaks ainult teiste kultuurirühmade kultuuristandarditega kattuvates olukordades.

Klassifitseerimiseks võib eeldada erinevaid kategooriaid. Neid kategooriaid võib kirjeldada kui normaalseid, tüüpilisi, veel aktsepteeritavaid või tagasi lükatavaid. Selge liigitamine kategooriatesse on võimalik, sest kultuuristandardid koosnevad keskmisest normist ja tolerantsi vahemikust. Keskne norm näitab käitumise ideaalväärtust, mida enamik kultuurirühma liikmeid jagab. Tolerantsuspiir seevastu kujutab endast kõrvalekaldumist kesknormist, mis on siiski vastuvõetav. Kõrvalekalle tuleneb tugevalt heterogeensetest seisukohtadest, mis võivad ka kultuurirühmas valitseda. Lisaks üldistele väärtustele võivad kultuurinormid sisaldada ka selgeid käitumisreegleid.

Joonis

Sõltuvalt kultuurirühmast tajutakse kultuurinormidel ka erinevatel määral siduvat jõudu. See tähendab ka seda, et standardeid ei saa pidada universaalselt kehtivaks. Mitte mingil juhul ei kujuta need endast võõra kultuuriruumi sobiva käitumise plaani. Lisaks sellele on kultuuristandardid dünaamilised, st nad võivad muutuda. See on nn kultuurilise muutuse nähtus.

Sellegipoolest kasutatakse kultuuristandardeid praktikas eelkõige ettevalmistusena välismaal viibimiseks. Kultuuristandardites esinevaid erinevusi käsitletakse. Eriti oluline on välismaal viibimise puhul enesehinnangu ja teiste arusaamade kokkulangevus, mis aitab uues kultuurikeskkonnas orienteeruda.

Teiste tajumine

Kultuuristandardid määratakse kindlaks kahes etapis. Kõigepealt viiakse läbi intervjuud vastava kultuurirühma liikmetega. Kultuurirühma liikmed teevad avaldusi oma kultuuri kohta. Teises etapis võrreldakse neid väiteid teise kultuurirühma liikmete väidetega kultuuri kohta. Intervjuudest saadakse pilt nende inimeste ütlustest, kes on kultuurirühmas ja väljaspool seda, kelle kultuuristandardeid tahetakse kindlaks teha. Kultuuristandardite hulka ei arvata mitte ainult enda arusaam, vaid ka väline arusaam. See lisab kultuuristandarditele olulise mõõtme.

Tendentsid

Kultuuristandardite ideesse suhtutakse üsna kriitiliselt. Standardiseerimine eeldab ju piire. Kriitikud väidavad, et kultuuril ei ole fikseeritud piire. See tähendab, et mõõdetavaid, usaldusväärseid tulemusi on võimalik saavutada vaid piiratud ulatuses. Sellest vaatenurgast vaadatuna saab kultuuristandardeid vaadelda ainult kui suundumusi, kuid mitte kui fikseeritud väärtusi.

Kirjandus

Gaitanides, Stefan: Dynamischer Kulturbegriff und Kulturstandards. Kultuuridevaheliste kattumisolukordade kontekstis sisserändajate riigis. http://www.fb4.fh- frankfurt.de/whoiswho/gaitanides/Einf_Kulturbegriff_standardid_3.pdf [21.08.2018].

Krewer, Bernd/ Jäger, Georg (1990): Kultuuriline identiteet ja ajaloosündmuste subjektiivne töötlemine. In: Belscher, W./ Grubitzsch, S./ Lescynski, C./ Müller-Doohm, S. (toim.): Kellele kuulub kodumaa. Opladen: Leske & Budrich.

Reisch, Bernhard: Kultuur ja kultuuristandardid. Panus impulsipäevale.

„Kultuuridevaheline juhtimiskompetentsus“. http://www.ifim.de/reports/kultur_kulturstandards.pdf [21.08.2018].

Thomas, Alexander (2009): Kultuur ja kultuuristandardid. In: Thomas, Alexander/ Kinast, Eva- Ulrike/ Schroll-Machl, Sylvia (toim.): Handbuch Interkulturelle Kommunikation und Kooperation. Volume 1: Fundamentals and fields of practice. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 19-31.