Kultuuriline maa jagamise kontseptsioon

Kultuurilise maajaotuse kontseptsioon kirjeldab maa ruumilist jaotust erinevateks kultuuripiirkondadeks, mis toimub määratletud tunnuste alusel. Geograafia didaktiku Newigi järgi on kultuurilised maaosad määratletud kui „sidemed peaaegu kontinentaalses mõõtkavas olevate inimelu vormide ülemaailmses ruumilis-ajalises võrgustikus, mis põhineb nende looduslikul keskkonnal“ (Newig 1999). Kontseptsiooni eesmärk on määratleda ruumid, kus elavad samad või sarnased kultuurid ja kogukonnad, ning rühmitada need kokku, et saaks visandada suurimad kultuuriruumid.

Kontseptsiooni tekkimine ja varieeruvus

Kontseptsiooni kirjeldas esmakordselt Kolb 1962. aastal ja see pärineb algselt geograafia ruumiuuringutest. See tekkis loomulikust vajadusest leida end ruumides, samuti vajadusest määratleda oma asukohta, sest „iga inimene vajab ja arendab geograafilist maailmapilti, millesse ta saab liigitada oma põhiteavet, aga ka palju uut teavet, mis iga päev lisandub“ (ibid., 7). Klassifitseerimise võimaldamiseks on vaja kirjeldavaid tunnuseid, mis suudavad määratleda ruume. Erinevate mõistete paljususe tõttu varieeruvad need sõltuvalt autorist ja jätavad ruumi erinevatele klassifitseerimisviisidele.

Kolb töötas välja kontseptsiooni, mis määratleb kümme kultuurilist maaosa ja asendab sellega sõjajärgse geograafia rahvastest mõtlemist (vrd. Stöber 2001, 138), „siiski hoidus ta oma klassifikatsioonikatsete kartograafilisest rakendamisest“ (ibid.).

Newigi 1986. aasta kontseptsioon liigitab „religiooni või ideoloogia; keele, kirjakeele, õiguse; nahavärvi (rassi); majanduse [ja] olukorra“ (Böge 1997, 323) tunnuste järgi, millest tekkisid kultuurilised maaosad Anglo-Ameerika, Austraalia, Euroopa, Ladina-Ameerika, Orient, Ida-Aasia, Venemaa, „Must Aafrika“ (hiljem ümber nimetatud Sahara-taguseks Aafrika), Lõuna-Aasia ja Kagu-Aasia (Reinke/ Bickel 2018, 2).

Sarnaselt Kolbile ja Newigile töötas ka Huntington 1996. aastal välja liigitusviisi, mis on kirjanduses üks tuntumaid (vrd. Stöber 2001, 138). Tihedalt seotud oma artikliga „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“, jagab ta maa kaheksaks kultuuriruumi, mille tunnuseks on „objektiivsed elemendid nagu keel, ajalugu, religioon, kombed, institutsioonid [… ja] inimeste subjektiivne samastumine“ (Huntington 1996, 28). Põhimõtteliselt on tema lähenemine sarnane Kolbi omaga, kuid paneb suuremat rõhku maailmavaatelisele alajaotusele (vrd. Stöber 2001, 138).

Kultuurimaa kontseptsiooni hindamine

Kultuurilise maa mõiste on aastaid olnud nii geograafias kui ka teistes distsipliinides vaidluste allikaks. Erinevate lähenemisviiside paljususe tõttu on see korduvalt sattunud kriitika alla, mis pikka aega oli suunatud eelkõige Newigi kontseptsiooni vastu. Poppi sõnul on kultuuride jagamine põhimõtteliselt problemaatiline, sest ei ole võimalik selgelt määratleda, kus nimetatud kultuuripiirkonnad algavad või lõpevad (vrd. Popp 2003, 21). Samas on eriti oluline, et sellised mõisted nagu kultuur ja ruum oleksid eelnevalt selgelt määratletud, et olla teadlik mõistete laiusest.

Poppi peamine kriitika seisneb selles, et Newigi kultuurimaa mõiste soodustab „mosaiikmõtlemist“ (ibid., 29) ja seda võib võtta kui ideoloogiat. Kartograafilisele kujutlusele tuginedes väidab ta, et kultuuripiirkondi tuleb käsitleda üksteisest eraldi ja et üleminekuvormid puuduvad. Lisaks on nimetus „Must Aafrika“ diskrimineeriv ja peegeldab sarnaselt nimetusega „Orient“ eurotsentristlikku vaatepunkti. „Kultuurimaad [järelikult] sarnanevad oma väljenduslikus iseloomus stereotüüpidega, mis, kuigi hinnangus on terake tõtt, kergesti kalduvad klišeelikuks fooliumiks“ (Popp 2003, 37).

Kirjandus

Böge, Wiebeke (2011): Kulturraumkonstrukte als zeitgebundene Weltbilder. In: Geograafia ja kool 33, 4-8.

Böge, Wiebeke (1997): Die Einteilung der Erde in Grossräume: Zum Weltbild der deutschsprachigen Geographie seit 1871. Arbeitsergebnisse und Berichte zur wirtschafts- und sozialgeographischen Regionalforschung. Heft 16. Hamburg: Institut für Geographie der Universität Hamburg.

Dürr, Heiner (1987): Kulturerdteile: Uus“ kümne maailma teooria kui geograafia õpetamise alus? In: Geographische Rundschau 39, 228-32.

Newig, Jürgen (1999): https://www.kulturerdteile.de/kulturerdteile/ [01.08.2019].

Newig, Jürgen (1986): Kolm maailma või üks maailm: Kultuurilised maaosad. In: Geographische Rundschau 38, 262-267.

Popp, Herbert (2003): Kultuuriliste maaosade mõiste arutlusel – Aafrika näitel. Teaduslik diskursus – tähtsus õpetamisel – rakendamine geograafiatunnis. Bayreuth Contact Studies in Geography. Vol. 2. Bayreuth: Naturwissenschaftliche Gesellschaft Bayreuth.

Reinke, Christine/ Bickel, Jens (2018): Infoblatt Kulturerdteile. Leipzig: Klett.

Stöber, Georg (2001): „Kulturerdteile“, „Kulturräume“ und die Problematik eines „räumlichen“ Zugangs zum kulturellen Bereich. In: ders. (toim.): Võõrad kultuurid geograafiaõpetuses: Analüüsid – kontseptsioonid – kogemused. Uurimusi rahvusvahelise õpiku uurimise kohta. Vol. 106. Hannover: Hahn, 138-154.

Stöber, Georg (2011). Kultuuriruumi mõisted õppekavades, õpikutes ja õppetöös. In: Geographische Rundschau 33, 15-26.