Kultuuriline omastamine

Mõiste „kultuuriline omastamine“ kirjeldab kõige laiemas mõttes sellise kultuurilise aspekti aktsepteerimist, mis ei kuulu oma kultuuri. Kultuuriline omastamine on eriti huvitav, sest kultuuriliste vaidluste alused ilmnevad omandiõiguse nõuetes ja tõrjutusstrateegiates (vt Hahn 2011, 19). Seetõttu kritiseeritakse kultuurilist omastamist sageli kui vargust või lugupidamatust.

Uurimisaspektid

Kultuuriline omastamine keskendub kultuurilisele muutusele (vt Hahn 2011, 11f). Kuid kultuuri üksikute elementide, näiteks rõivaste, ehete vms ülevõtmine ei kuulu kohe selle mõiste alla. Alles siis, kui seda kasutatakse halvustavalt, vaenulikult või reflekteerimata, surudes sellega maha või naeruvääristades vastavat kultuuri, räägitakse kultuurilisest omastamisest (vrd Krieg 2019, 105). Kohati samastatakse kultuurilist omastamist ka marginaliseeritud kultuuride varguse ja hävitamisega (Cuthbert 1998, 257).

Omastamise protsess ei ole mõeldud kultuuride homogeniseerimiseks (=üks ühtne kultuur) ega kultuuride killustamiseks (=kultuuride hävitamine) (vrd. Hahn 2011, 13). Pigem on eesmärgiks oma kultuuri omaksvõtmine uutesse, erinevatesse kultuurilistesse ideedesse. Lõppkokkuvõttes võib seega kõigi kaasatud mõjutuste aspektidest tekkida uus kultuur (vt Hahn 2011, 13f).

Sotsiaalne asjakohasus

Kultuuriline omastamine ei kulge siiski harmooniliselt ja on eriti tänapäeval vastuoluline teema, mis leiab korduvalt tee meediamaastikule. Näiteks üks USA sait kajastab „11 kuulsust, keda on süüdistatud kultuurilises omastamises“ (Seventeen). ZEIT 2020 märkis aga, et tegemist on rohkemaga kui süüdi olemisega. Arutelu puudutab „haavatavust ja soovi (…), kultuurilise identifitseerimise kompleksi koos omandimõõtmega“ (ZEIT) ja „stereotüüpide dekontsentreerimise rassistlikku struktuuri“ (ZEIT). Seda negatiivset hinnangut toetab osaliselt ka teadus. Denise Cuthbert näiteks kirjeldab 1998. aastal kultuurilist omastamist kui vargust ja näitab põlisrahvaste kultuuride hävitamist sunniviisilise kultuurilise omastamise kaudu (vt Cuthbert 1998, 257). Deborah Krieg ütleb, et „kultuurilise omastamise vormide motivatsioon (…) on tõenäoliselt sama heterogeenne [kui] isikud, kes sellega tegelevad“ (Krieg 2019, 111). Seetõttu on just motivatsiooni küsimus alati vaidlusküsimus arutelus.

Kirjandus

Cuthbert, Denise (1998): Beg, borrow or steal: The politics of cultural appropriation. In: Postkoloniaalsed uuringud, köide 1 (2). London, Routledge.

Hahn, Hans Peter (2011): Sissejuhatus. In: Journal of Ethnology, vol. 136. Berlin, Dietrich Reimer Verlag.

Krieg, Deborah (2019): It’s all a steal. WTF is Cultural Appropriation, in: Bendersen, Eva et al. (eds.): Trigger Warning. Identitätspolitik zwischen Abwehr, Abschottung und Allianzen, Berlin, 2019 (lk. 105-114), Verbrecher Verlag.

Seventeen: https://www.seventeen.com/celebrity/g22363821/cultural-appropriation-examples-celebrities/ (viimati vaadatud 19.09.2020).

Aeg: https://www.zeit.de/kultur/2020-05/kulturelle-aneignung-popkultur-stereotyp-imitation-postkolonialismus (viimati vaadatud 19.09.2020).

Aeg: https://www.zeit.de/kultur/2020-05/kulturelle-aneignung-popkultur-stereotyp-imitation-postkolonialismus/seite-3 (viimati vaadatud 19.09.2020).