Pädevus (kultuuridevaheline)

Mõiste „pädevus“ tuleneb ladinakeelsest sõnast competentia „sobivus“. Kultuuridevaheline pädevus (ladina inter „vahel“) tähendab, et erineva kultuuritaustaga inimestel õnnestub edukalt suhelda ja koos tegutseda. Sõna kultuur tuleneb ladinakeelsest sõnast cultura „kohtlemine, hoolitsus“ ja hõlmab üldises mõistes kõike, mida kultiveeritakse, st mida inimesed mõjutavad (vrd. Pohl 2008, 9).

Kultuuridevaheline pädevus ja kohtumine

Kultuuridevaheline pädevus tähendab põhimõtteliselt toimetulekut võõraste mõtte- ja käitumisviisidega (vrd. Pohl 2008, 9). Mõeldud on oskust adekvaatselt toime tulla võõraste kultuuride ja nende liikmetega (vrd Lüsebrink 2012, 9). Barley väidab, et „ainult kokkupuude võõraga teeb kultuuri nähtavaks“ (Barley 1999, 9) ja toob võrdluse inimese anatoomiaga: „Meie oma kultuur on nagu meie enda nina. Me ei näe seda, sest see on otse meie silmade ees ja me oleme harjunud vaatama maailma otse selle kaudu“. (Barley 1999, 9)

Empaatia, oskus, teadmised

Kultuuridevaheline pädevus on nii mitmetahuline, et seda ei saa pidada eraldiseisvaks pädevuseks. Käsitletakse kõige erinevamaid suhtluspädevuse valdkondi nii verbaalsel, mitteverbaalsel kui ka para-verbaalsel tasandil – samuti käitumis- ja arusaamispädevust. Kokkuvõttes hõlmab kultuuridevaheline pädevus kolme peamist valdkonda: afektiivsed, pragmaatilised ja kognitiivsed oskused (vt Lüsebrink 2012, 9). Bolteni sõnul on see „oskus, mis areneb pidevalt ja on produktiivses koostoimes teiste põhipädevustega“ (Lüsebrink 2012, 10).

Kultuuridevahelise õppimise tasandid

Pauline Clapeyron kasutab sarnast lähenemist. Ta esitab kultuuridevahelise pädevuse kui kultuuridevahelise õppimise eesmärgi, kusjuures kultuuridevaheline õppimine toimub afektiivsel tasandil (enesekompetentsus ja teadlikkuse tõstmine), kognitiivsel tasandil (faktiline pädevus ja teadmiste edasiandmine), kommunikatiivsel tasandil (sotsiaalne pädevus ja empaatia) ja käitumuslikul tasandil (tegutsemispädevus ja kultuuridevaheliste oskuste praktiseerimine) (vt Flüchtlingsrat Schleswig Holstein 2004, 7 f.).

Nagu Bolten, mõistab ta kultuuridevahelist pädevust mitte kui omandatud ja staatilist oskust, vaid kui õppeprotsessi. Selles kontekstis tähendab kultuuridevaheline kompetentsus, „et meil kui üksikisikutel on välja kujunenud võime suhelda ja suhelda teiste inimestega väga erinevates olukordades, erinevates sotsiaalsetes ja kultuurilistes kontekstides, olles samal ajal teadlikud oma väärtustest ja kultuurilisest kinnistatusest“. (Pagulasnõukogu Schleswig Holstein 2004, 9)

Kirjandus

Barley, Nigel (1999): Sad Islanders. Etnoloogina koos inglastega. München: Klett.

Clapeyron, Pauline (2004): Kultuuridevaheline pädevus sotsiaalpedagoogilises töös. In: Flüchtlingsrat Schleswig-Holstein: Interkulturelle Kompetenz in der pedagogischen Praxis. Sissejuhatus. Brošüür: http://www.forschungsnetzwerk.at/downloadpub/perspektive_interkulturelle_Kompetenz_equal.pdf [19.06.2018].

Gnahs, Dieter (2007): Kompetenzen – Erwerb, Erfassung, Instrumente. In: German Institute for Adult Education (ed.): Studientexte für Erwachsenenbildung. Bielefeld: Bertelsmann.

Lüsebrink, Hans-Jürgen (2012): Intercultural Communication. Interaktsioon, võõraste tajumine, kultuuritransfeer. 3rd ed. Stuttgart: Carl Ernst Poeschel.

Pohl, Reinhard (2011): Intercultural competence. In: Pohl, Reinhard (toim.): Saksamaa ja maailm. Kiel: Magazin.

Straub, Jürgen/ Weidemann, Arne/ Weidemann, Doris (2007): Handbuch interkulturelle Kommunikation und Kompetenz. Põhimõisted – teooriad – rakendusvaldkonnad. Stuttgart: Carl Ernst Poeschel.