Kolonialism

Kolonialism on ajalooline tava, mis viitab riigi või territooriumi poliitilisele, majanduslikule ja kultuurilisele kontrollile võõrvõimu poolt. Üldiselt viitab see mõiste Euroopa võimude laienemisele teistele kontinentidele ja riikidele, eriti Aafrikas, Aasias, Lähis-Idas ja Ameerikas 16.-20. sajandil.

Koloniaalvõimud kasutasid oma sõjalist üleolekut ja tehnoloogiat põlisrahvaste allutamiseks ja kontrollimiseks. See hõlmas sageli selliste ressursside nagu maa, mineraalid ja tooraine ekspluateerimist. Põlisrahvaid sunniti töötama koloniaalvõimude heaks või sunniti nad sõltuvussüsteemi.

Kolonialism mõjutas sügavalt okupeeritud riikide ja rahvaste poliitilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi struktuure, mis on tänaseni tunda. Kolonialism tõi kaasa ka palju konflikte ja pingeid, mis kestavad tänapäevani, eriti riikides, kus on paljurahvuselised ja mitmekultuurilised ühiskonnad.

Euroopa päritolu

Kolonialism sai alguse 16. sajandil, kui Euroopa riigid hakkasid ülemereterritooriume vallutama ja koloniseerima. Selle laienemise ajendiks olid tollal Euroopas tekkinud tehnoloogilised ja majanduslikud motiivid. Euroopa riigid nägid sageli väärtuslikke tooraineid, nagu kuld, hõbe, puuvill või vürtsid, ning tulusaid kaubandusvõimalusi vallutatud riikides.

Kolonialismi ajal valitsesid okupeeritud alasid sageli vähesed koloniaalvõimude poolt saadetud koloniaalmeistrid, kes kontrollisid kohalikku elanikkonda. Need isandad kasutasid oma võimu tavaliselt autoritaarselt ja kasutasid sageli vägivalda oma võimu kindlustamiseks. Samuti kehtestasid okupatsioonivõimud sageli uusi õigus- ja haldussüsteeme, mis põhinesid nende enda seadustel ja normidel ning ei pruukinud lähtuda põliselanike vajadustest ja traditsioonidest.

Kolonialismi majanduslikud tagajärjed olid sageli rasked. Okupeeritud riigid olid sageli sunnitud müüma oma ressursse koloniaalvõimudele, sageli madala hinnaga. Paljud kohalikud elanikud olid sunnitud sunniviisiliselt töötama kaevandustes, istandustes või tehastes. See hävitas paljud kohalikud majandused ja okupeeritud riikidest said tooraine eksportijad, ilma et nad oleksid oma tööstust üles ehitanud.

Kolonialism mõjutas sügavalt ka okupeeritud riikide kultuuri ja identiteeti. Koloniaalvõimud surusid sageli peale oma keele, religiooni ja kultuuri ning püüdsid sageli okupeeritud riikide kultuuri ja traditsioone maha suruda. See tõi sageli kaasa kultuuripärandi ja kultuurilise identiteedi kadumise okupeeritud riikides.

Kolonialism tõi kaasa ka palju konflikte ja pingeid, mis kestavad tänaseni. Paljudes kunagi koloniaalvalitsuse all olnud riikides on ikka veel etnilisi ja usulisi konflikte, mis võivad olla seotud koloniaalse minevikuga. Lisaks on kolonialism viinud ka riigipiiride loomisele, mis sageli ei põhine tegelikel etnilistel või kultuurilistel piiridel, mis võib põhjustada täiendavaid konflikte ja pingeid.

Kokkuvõttes on kolonialismil olnud okupeeritud riikidele ja rahvastele mitmesuguseid mõjusid, mis on tänapäevalgi veel tunda. Koloniaalajastu kahjude heastamine on keeruline protsess, mis on sageli poliitiliselt ja majanduslikult raske.

Näiteid

Kolonialismi kohta on ajaloos palju näiteid, siin on mõned kõige kuulsamad:

1. Ameerika vallutamine Euroopa suurriikide, näiteks Hispaania, Portugali ja Suurbritannia poolt 15.-18. sajandil. Vallutused tõid kaasa põlisrahvaste ekspluateerimise, uute religioonide ja kultuuride juurutamise ning Euroopa võimude poolt valitsetavate kolooniate rajamise.
2. orjakaubandus 17. ja 18. sajandil, mille käigus Euroopa suurriigid viisid Aafrikast välja miljoneid inimesi ja müüsid neid orjadena Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas. See tõi kaasa miljonite inimeste orjastamise ja paljude Aafrika ühiskondade hävitamise.
3. Aafrika jagamine Euroopa võimude poolt 19. sajandi lõpus, kui nad jagasid Aafrika mandril asuvaid territooriume omavoliliselt omavahel. See tõi kaasa kolooniate rajamise Aafrikas ja Aafrika elanikkonna allutamise.
4. Briti koloniseerimine Indias 19. sajandil, mis tõi kaasa India elanikkonna ekspluateerimise, kohaliku majanduse hävitamise ning Briti seaduste ja valitsemisvormide kehtestamise.
5. Indohiina (praegune Vietnam, Laos ja Kambodža) Prantsuse koloniseerimine 19. ja 20. sajandil, mis tõi kaasa kohaliku elanikkonna ekspluateerimise ning Prantsuse seaduste ja valitsemisvormide kehtestamise.
6. Ameerika Ühendriikide koloniseerimine Filipiinidel 19. sajandi lõpus, mis viis Filipiinide elanikkonna allutamiseni ning Ameerika seaduste ja valitsemisvormide kehtestamiseni.

Need on vaid mõned näited kolonialismi kohta ajaloos, kuid oli ka palju teisi kolonisatsioone, mis mõjutasid okupeeritud riike ja rahvaid.

Inglismaa

Küsimus, kuidas Inglismaa tegeleb oma koloniaalajalooga, on viimastel aastatel muutunud oluliseks teemaks. Suurbritannias käib üha enam arutelu selle üle, kuidas käsitleda koloniaalmälestust ning kuidas tunnistada ja käsitleda koloniaalperioodil toime pandud kuritegusid ja ekspluateerimist.

Viimastel aastatel on mitmed algatused ja kampaaniad aidanud tõsta teadlikkust ja ergutada arutelu Suurbritannia koloniaalajaloo üle. Näiteks kampaania Rhodes Must Fall on nõudnud, et Oxfordi ülikoolis asuv kolonialist Cecil Rhodese monument eemaldataks, sest ta pani koloniaalperioodil toime kuritegusid. Sarnased liikumised toimuvad ka mujal riigis, näiteks orjakaupmeeste monumentide eemaldamiseks.

Samuti tehakse jõupingutusi kolonialismi ajaloo paremaks integreerimiseks koolide õppekavasse. Mõned koolid on juba alustanud kolonialismi ja orjanduse ajaloo lisamist oma õppekavadesse, et parandada õpilaste arusaamist riigi keerulisest minevikust.

Siiski on ka kriitikat selle kohta, kuidas Inglismaa oma koloniaalajalugu käsitleb. Mõned väidavad, et koloniaalajastu kuritegude tunnistamisest ei piisa ning et vaja on konkreetseid meetmeid kompenseerimiseks ja heastamiseks.

Üldiselt jääb küsimus, kuidas Inglismaa peaks oma koloniaalajalooga tegelema, vastuoluliseks ja vaieldavaks teemaks, mis tekitab jätkuvalt palju arutelusid ja vaidlusi.

Saksamaa

Saksamaal oli lühike, kuid intensiivne koloniaalajalugu aastatel 1884-1919. Selle aja jooksul oli Saksa impeeriumil kolooniad Aafrikas, Aasias ja Okeaanias.

Saksa kolooniad Aafrikas hõlmasid praegust Tansaaniat, Rwandat, Burundit, Kameruni, Togot ja Namiibiat. Aasias olid Saksa Reichil kolooniad Hiinas ja tänapäeva Türgis, samas kui Saksa Uus-Guinea oli osa Okeaaniast.

Koloniaalperioodil tegutsesid sakslased okupeeritud aladel mitmel viisil. Nad kasutasid territooriume, et kasvatada oma majanduse toetamiseks sularahavilju, nagu kohvi ja kakao, ning kasutasid riikide ressursse oma tööstuse varustamiseks. Samuti võtsid nad kasutusele sunniviisilise töö ja sundisid kohalikke elanikke töötama kaevandustes ja istandustes.

Esines ka vägivallajuhtumeid põliselanike vastu, eriti Saksa Edela-Aafrikas (praegu Namiibia), kus toimus genotsiid hererode ja nama rahva vastu. Saksa koloniaalvalitsus rakendas ka assimilatsioonipoliitikat ja põlisrahvaste kultuuride ja keelte allasurumist.

Pärast Esimese maailmasõja lõppu ja Saksa impeeriumi kokkuvarisemist kaotas Saksamaa oma kolooniad Versailles‘ lepingu alusel. Saksa koloniaalperioodi tagajärjed on tänapäevalgi veel tunda ning tehakse jõupingutusi koloniaalperioodi kuritegudega leppimiseks ning heastamise ja leppimise tagamiseks.

Minevikuga leppimine

Kolonialismi ajalugu on keeruline ja ulatuslik teema ning selle üle, kas seda on täielikult ümber hinnatud, on palju vaidlusi. Viimastel aastakümnetel on valitsused, teadlased ja aktivistid siiski teinud ulatuslikku tööd, et tulla toime kolonialismi ajalooga ja mõista selle mõju asjaomastele riikidele ja inimestele.

Mõnes riigis on valitsused pakkunud ametlikke vabandusi ja heastamisi koloniaalajastu kuritegude eest. Üks näide on Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni 2018. aastal esitatud vabandus Prantsusmaa rolli eest Alžeeria koloniaalperioodi aegses rõhumises ja vägivallas.

Akadeemilistes ringkondades on ajaloolased koloniaalajalugu ümber hinnanud ja rõhutanud kolonialismi, orjanduse ja rassismi rolli tänapäeva maailma kujunemisel. Postkoloniaalteooria on aidanud muuta mõtlemist kolonialismist ja rõhutanud diskursuse, võimu ja identiteedi tähtsust koloniaalseid suhteid.

Koloniaalajaloo ümberhindamisele on kaasa aidanud ka aktivistid. Näiteks on liikumised koloniaalperioodil okupeeritud territooriumidelt varastatud kultuuriväärtuste ja esemete tagastamise eest äratanud rahvusvahelist tähelepanu ja aidanud säilitada koloniaalmälu.

Hoolimata nendest edusammudest on veel palju tööd teha, et täielikult toime tulla kolonialismi ajalooga ja tunnistada selle mõju asjaomastele riikidele ja inimestele. See nõuab mitte ainult mineviku ausat uurimist, vaid ka konkreetseid meetmeid, et ületada kolonialismi pikaajalised tagajärjed, mis on tänaseni tunda.

Kirjandus

1. Said, Edward. „Orientalism.“ Vintage Books, 1979.
2. Fanon, Frantz. „The Wretched of the Earth“. Grove Press, 1963.
3. Memmi, Albert. „Koloniseerija ja koloniseeritud“. Beacon Press, 1991.
4. Anievas, Alex ja Nivi Manchanda. „Race, Empire, and the Crisis of the Subprime“. Historical Materialism 23, nr. 3 (2015): 36-72.
5. Loomba, Ania, „Kolonialism/postkolonialism“. Routledge, 2005.
6. Achebe, Chinua. „Things Fall Apart“. Heinemann, 1958.
7. Said, Edward. „Kultuur ja imperialism.“ Vintage Books, 1993.
8. Spivak, Gayatri Chakravorty. „Can the Subaltern Speak?“ In „Marxism and the Interpretation of Culture“, toimetanud Cary Nelson ja Lawrence Grossberg, 271-313. University of Illinois Press, 1988.
9. Stoler, Ann Laura. „Race and the Education of Desire: Foucault’s History of Sexuality and the Colonial Order of Things“. Duke University Press, 1995.
10. Bhabha, Homi K. „The Location of Culture“. Routledge, 1994.