Kodanikuühiskond

Mõiste kodanikuühiskond viitab ühiskonnavormile, mida iseloomustavad iseseisvad sotsiaalselt ja poliitiliselt aktiivsed kodanikud (vt Duden 2020). See hõlmab näiteks tegevust klubides, ühendustes ja kirikutes või ametikohtade ülevõtmist.

Kodanikuühiskond on elava demokraatia nurgakivi. Kodanikuühiskond juhib tähelepanu praegustele sotsiaalsetele probleemidele, millele tema arvates ei pöörata poliitilisel tasandil piisavalt tähelepanu. Kodanikuühiskonna „tumedal poolel“ võib olla ka demokraatiavastane mõju, mis väljendub tõrjutuses, ebainimlikus käitumises jne. Vastutustundlikud kodanikud on olulised toimiva ja kriitilise kodanikuühiskonna jaoks.

3 perspektiivid

Mõistet võib vaadelda ka kolmest vaatenurgast: normatiivsest, tegevuspõhisest ja osalejakesksest.

1 Normatiivne perspektiiv tähendab siinkohal kodanikuühiskonda, mis võitleb parema tuleviku või õiglasema ühiskonna eest; seda perspektiivi võib leida eelkõige võitluses autoritaarsete või diktaatorlike süsteemide vastu.

2 Tegevusele orienteeritud perspektiiv seevastu viitab sotsiaalsele suhtlusele ühiskonnas. Näiteks peaks kodanikuühiskond olema vägivallatu, abivalmis ja kompromissidele orienteeritud. Seda kodanikuühiskonna põhihoiakut toetab poliitiliselt loodud õiguslik raamistik, näiteks inim- ja põhiõigused. Seega on see osa poliitilisest kultuurist, mis jagab ja esindab samu väärtusi.

3 Kodanikuühiskonna osalejakeskse perspektiivi puhul keskendutakse üksikisikutele või organisatsioonidele, kes tegutsevad iseseisvalt väljaspool perekonna- või korporatiivseid struktuure. See toimub lahus sotsiaalsetest kategooriatest, nagu turg, riik ja erasfäär, ühendustes, valitsusvälistes organisatsioonides, ringkondades, võrgustikes, föderatsioonides või sarnastes struktuurides (vt Bpb 2020).

Kodanikuühiskond ja hegemoonia

Kodanikuühiskonna (società civile) mõiste, mis on sageli normatiivselt laetud, saab olulise kriitilis-analüütilise pöörde Itaalia marksistliku intellektuaali Antonio Gramsci (1891-1837) poolt: Sotsiaal-majanduslikult lõhestatud kapitalistlikus ühiskonnas ei pruugi kodanikuühiskonna sfäär kujutada endast demokraatliku ja sotsiaalse osaluse pelgupaika, mis on puhtalt eraldatud majandusest ja poliitikast, vaid võib toimida ka – nagu Esimese maailmasõja lõpu revolutsioonilises perioodis – „kindluse ja kasemattide tugeva ahelana“ (Gramsci 1999, 874), mis koostöös riigivõimuga stabiliseerib olemasolevaid valitsemissuhteid ning pehmendab ja nõrgendab emantsipatiivseid püüdlusi.

Kodanikuühiskond, nagu ka poliitiline sfäär, ei ole seega neutraalne ruum, vaid oluline ruum, mis on seotud ühiskonna kui terviku konfliktipõhise reproduktsiooniga ja on tingimata vaidlustatud, kus sotsiaalsed jõud võitlevad kultuurilise hegemoonia eest: Hegemoonia, erinevalt sunnil põhinevast poliitikast, tähistab „võimu, mis on juurdunud inimeste uskumustes ja mis ei seadusta valitsemist üksnes abstraktselt, vaid põimib selle valitsetavate konsensusse“ (Haug/Davidson 2004, 1-29). Selle arusaama kohaselt ei ole tõelise demokratiseerimise otsustavaks teguriks mitte ainult kodanikuühiskonna formaalne olemasolu, vaid selle – hegemooniline või vastuhegemoniaalne, vastupanuvõimeline – funktsioon ühiskonnas.

Kirjandus

Föderaalne kodanikuhariduse agentuur (2012): Die verschiedenen Dimensionen der Zivilgesellschaft, Internetis aadressil: https://www.bpb.de/politik/grundfragen/deutsche-verhaeltnisse-eine-sozialkunde/138713/dimensionen (vaadatud 18.09.2020).

Gramsci, Antonio (1999): Gefängnishefte. Vol. 4, Hamburg: Argument, lk 874.

Haug,Wolfgang Fritz/ Davidson, Alastair (2004): Hegemoonia. In: Institute for Critical Theory Inkrit (toim.): Historisch-kritisches Wörterbuch des Marxismus. Köide 6/I. Hegemoonia kuni imperialismini. Hamburg: Argument, sp. 1-29.